Vaimne ja füüsiline treening - kus lõpeb üks, kus algab teine? Tegelikult oleks asjatu tahta neid lahutada, sest ühelt poolt jõuab tehnika ilma vaimse jõuta kiiresti oma võimaluste piirile, teiselt poolt pole karate lihtsalt intellektuaalne mäng ükskõik kui kütkestavate arutluste poolt. Vastase pidev olemasolu kuimite'des toob väga ruttu maa peale tagasi selle, kes liiga vara eksib neile ähmastele ja tundmatutele radade! On kindel, et kui tahetakse saavutada midagi muud kui isiksusele vähekasulikku mööduvat edu, ei tohiks ohverdada treeningu vaimset aspekti.
Võitluskunst peab ennekõike õpetama iseennast selgelt nägema, end katsumustes tundma õppima, jääma siiraks ja tagasihoidlikuks.
See on karate õpetus, kõik muu on teisejärguline ning pole teist "saladust" keha ja vaimu ühtsuse realiseerimiseks, mis on allikaks mõjujõule kõigis asjades.
Purustamiskatsed shiwari või tame-shiwari on möödapääsmatu mõjujõu katse, ent sellega ei tohi piirduda. Ta lubab igaühel mitte lasta end petta näilisusest, s.t. olla siiras iseendaga. See efektne katse on iga karate "musta vöö" võimuses, kui ta asub selle juurde otsustavalt. See on teatud meisterlikkuse avaldus, ent teda peavad täiendama teised aspektid, et võiksime rääkida absoluutsest meisterlikkusest, ülimast eesmärgist. Paljud karate harrastajad, kelle ainsaks oskuseks on "purustamine", on tegelikult sellest eesmärgist väga kaugel. Piisab, kui meenutada, et vastane pole liikumatute laudade hunnik, vaid liigub, teeskleb, põikleb, ja seetõttu on raskem tabada inimest kui lõhkuda laudu.
Et seda mõista ja ületada iseennast, pole ilmselt vaja tingimata karated teha! Karate on lihtsalt üks kasulikke vahendeid selleks paljude teiste seas.
Treening peab rajanema kolmel aspektil, mida tuleks arendada võrdselt, et saavutada vajalikku tasakaalu. Kehalistele elementidele lisanduvad tehnilised ja lõpuks vaimsed aspektid. Mis puudutab keha, siis on vaja minimaalset atleetlikku ettevalmistust: lihaste potentsiaalita on liigutus mõjuta. Ettevalmistava treeningu (lihased, painduvus jne.) eesmärgiks on siis arendada kiirust, lõdvestusoskust, jõudu ja vastupidavust. Sellega paralleelselt õppige ka tehnilisi elemente. Pidage ki-hon'e ja kata'sid keha ettevalmistamise ja asjassepühendamise paratamatuks kooliks, ärge kihutage kiirmarsil edasi. Vaimne aspekt ei tohi kunagi teie treeningust puududa, ent ta et tohi seda ainsana ja pidevalt painata, see on paljude ausameelsete harrastajate viga, kes vähehaaval unustavadki ära tõelist karated teha. Keha ja vaim on valdkonnad, mida võitluskunstis ei tohi lahutada, nende vastastikune mõju on püsiv: kui peetakse meeles vaid esimest, haritakse üksnes oma keha, kui peetakse meeles vaid teist, libisetakse paljast stiilist tuleneva kitsenduse poole, lõpuks, kui tegeletakse vaid kolmandaga, pole mõtet harrastada võitluskunsti, võib niisama hästi valida kontemplatiivsema meetodi (meditatsiooni), või filosofeerida tugitoolis istudes. Nii ühel kui teisel juhul läheb kaotsi võitluskunsti kasu, mis on seda kõike korraga. Tema väärtuseks kui ka külgetõmbejõuks ongi see universaalsus.
Karate suurkuju Nakayama on ala iseloomustanud järgmiselt: "Karate-do on võitluskunst iseloomu arendamiseks praktilise treeningu teel, nii et karateka oleks võimeline ületama mistahes takistust, kombatavat või mittekombatavat. Otsustada ainult, kes on võitja ja kes kaotaja, ei ole kunagi peamine eesmärk."
Teine karate suurkuju Oyama, Kyokushinkai koolkonna rajaja, sõnastas printsiibi, mis ütleb: "Karates pole esimesena ründamist."