Karate tänapäeval tuntud võitluskunstina on välja kujunenud Jaapanile kuuluval Okinawa saarel, mis asub Riu-kyu arhipelaagis. Selle võitluskunsti päris algset teket seostatakse aga hoopis Shadin-Shu (Shaolini) kloostriga (asub Song Shan mäe lääneserval). Legendi kohaselt rändas munk Daruma Taishi (tuntud ka Bodirashima nime all) ajavahemikus 520-530 m.a.j. Indiast Hiinasse ning peatus teel Shadin-Szu kloostris, kus hakkas munkadele Budismi õpetama. Üksteise järel lahkusid mungad elust ränga distsipliini tõttu. Munkade kehv kehaline seisund sundis Taishit välja töötama nende kehalise treenimise programmi. Ta selgitas munkadele, et keha ja vaim on teineteisega väga tihedalt seotud ning iga vaimse distsipliini aluseks on füüsiline. Halvas füüsilises vormis olev inimene suudab väga harva olla vaimselt väga tugev. Ajapikku said Shadini kloostri munkadest ümbruskonna parimad võitlejad.

Daruma Taishi õpetas munkadele, et kukkudes seitse korda, tuleb tõusta kaheksa korda.

Ehkki Hiina ja India võitluskunstides on palju sarnaseid jooni, pole siiski kindlaid tõendeid, et Hiina võitluskunstid pärinevad nimelt Indiast, nagu väidab legend. Küll on aga leitud dokumente, mis tõendavad mitmete Hiina võitluskunstide seost Daruma reisiga. Enamus Chan Fa süsteeme pärinevad Ch' Uen Yuan süsteemi kuuluvast 170'st käe- ja jalaasendist ning nad on mõjutatud Taishi õpetusest.

Sui ja Tang'i dünastiate valitsemise ajal rändasid paljud Jaapani ja Hiina esindajad suhteliselt vabalt nende kahe maa vahel. Huvitav on märkida, et Heiani perioodil 794 - 1184 harjutasid paljud mungad aktiivselt võitluskunste. Nad olid hästi treenitud ning nende abil hoiti riigis korda. Paljudest munkadest said ka isiklikud ihukaitsjad rikastele ning ülikutele Kyotos.

Hiinast levis võitluskunst Okinawa saarele. Okinawa saar on Ryukiy arhipelaagi suurim saar, paiknedes Ida-Hiina meres Jaapani ja Taiwani vahel.

Okinawa saart on kultuuriliselt mõjutanud nii Jaapan kui Hiina. Tänu Hiina meresõitjatele ja kaupmeestele on saare võitluskunstid suuresti mõjutatud Chan Fa'st. Tulenevalt oma strateegilisest asukohast on Okinawa saar olnud korduvalt vallutatud nii Jaapani kui Hiina poolt. Mitmed sõjad koos relvakandmiskeeluga tsiviilisikutel andsid võimsa tõuke relvata võitluskunstide arengule.

Aastal 1429 moodustas Sho Hassi ühtse Okinawa kuningriigi ning jagas selle põhja ja lõuna osaks. Tema valitsemise ajal kehtestati relvakandmise keeld, eesmärgiga seada saarestikus jalule rahu ning muuta relvituks rivaalitsevad klannid. Relvakandmisluba jäi vaid sõjaväelastele.

Shimazu klanni valitsusajal karmistati relvakeeluseadust veelgi. Ainult samuraid, kes olid võidukad vallutajad, võisid saarel relva kanda. Karmi seaduse kohaselt konfiskeeriti kõik relvad, mis okinawalaste juurest leiti ning relva omajat karistati karmilt. Relvakeelu osana keelustati ka võitluskunstide õppimine ning praktiseerimine. See seadus omas mitmeid tõsiseid mõjutusi Okinawa võitluskunstide arengule. Kogu võitluskunstide harrastamine toimus salaja, "põranda all". Kogu õpetus anti edasi suuliselt, mistõttu pole selle ajajärgu kohta mingeid dokumente, kuidas võitluskunstid täpselt arenesid. Seetõttu on levinud ka palju tõele mittevastavaid legende.
Saladuse hoidmine muutus nii painavaks, et instruktorid varjasid kata liikumisi või siis asendasid nad võltsliigutustega. Selline tegevus aga viis uute unikaalsete võitlustehnikate ja -süsteemide väljakujunemiseni, sh. tehnikate arendamiseni, mis lubasid käsitseda põllutööriistu relvadena. Tänu jõulisele relvade ja võitluskunstide keelustamise seadusele muutus karate üheks efktiivsemaks praktiliseks võitlusmeetodiks. Ühtlasi hoidis keelustamine teda taandarenemast pelgalt teoreetilise kunsti või harjutuste kogumi tasemele.

On võimatu öelda, millal täpselt hakkas langema saladusteloor võitluskunstide koolidelt. Ajapikku muutusid suuremad koolid avatumaks ja sedamööda said Okinawa võitluskunstid ka laiemalt tuntuks. Ametlikult lõppes Satsuma valitsus Okinawal 1875, aga on teada, et karate ei saanud laiemalt tuntuks ega populaarseks enne 1903. aastat. Karate koolide sisemine pingeline võitlus oli kindlasti takistavaks asjaoluks selle võitluskunsti levikul väljaspoole. Karate mis oli Okinawal välja arendatud esmajoones vastase kiireks hävitamiseks või võitlusvõimetuks muutmiseks, ei vajanud enam seda joont pärast Satsuma valitsuse lõppu.

Nimetus Karate pärineb Okinawa saarelt, kus seda võitluskunsti algselt kutsuti Te - käsi, mis hilisemalt nimetati ümber Tode'ks. Jaapanis kasutati nimetust Kempo - rusika tee mis on hiina keelse termini Chan Fa analoog.

Aastal 1905 lülitati karate Jaapani põhikoolide õppekavasse. 1936 toimus Okinawa ajalehe, Ryukyu Shimpo toetusel Okinawa karate meistrite kohtumine, et arutada karate staatuse küsimust Okinawal. Yabu, Kiyamy, Motoby, Miyagi ja Hanagi olid kutsutud Naha linna, Okinawa pealinna. Sellel kohtumisel otsustati muuta hieroglüüf kara tähendust - "Hiina" asemel "tühi". Seega hakkas karate-do tähendama "Hiina käe tee" asemel "tühja käe teed". Muutmise põhjuseks oli ühelt poolt soov rajada uut idntiteeti, kuivõrd leiti, et Okinawa võitluskunstid on arenenud Hiinast sõltumatuks, olgugi, et nende arengus eksisteerib tugev Hiina mõju. Teiseks oli tegemist võitluskunstiga, mis ei kasutanud relvi vaid "paljaid käsi" (karate süsteemi kuulunud, põllutööriistadest välja arendatud relvad jäid kauaks ajaks põhiliselt "Okinawa karate" osaks). Paljudes teistes "vana koolkonna" meistrites tekitas aga selline muutus tugevat vastuseisu veel pikka aega.

Füüsilise distsipliinina on karate lähedal täiuslikkusele, olles samal ajal dünaamiline, nõudes head tasakaalu ja hõlmates enda harjutuses väga suurt hulka erinevaid lihasgruppe. Seega arendab ta praktiliselt kogu keha lihaskonda, tasakaalu, kiirust ning koordinatsiooni. Karate on Jaapanis väga populaarne ka naiste ja tütarlaste hulgas, sest lisaks enesekaitseoskusele annab ta hea figuuri ja füüsilise vormi. Karated harrastavad nii noored kui vanemad inimesed, et säilitada hea füüsiline vorm.

Mehest, keda peetakse üheks võtmefiguuriks karate arengus, on teada järgmine lugu. Aastal 1724 rändas Sakugawa oma kodust Shuri'st Okinawal Hiinasse. Ta oli aastaid kadunud ja sõbrad pidasid teda surnuks. Kuid ühel päeval, kõikide üllatuseks ilmus Sakugawa välja, olles seejuures palju muutunud. Temast õhkus erakordset tugevust, mis tulenes Hiina Chan Fa'st. Peagi tekkis hulk inimesi, kes soovisid saada selles osas Sakugawa õpilasteks. See oli tema karate stiili sünni algus.

Lühidalt on karate harjutamine kokku võetud viide sõnasse: iseloom, siirus, pingutus, etikett ja enesekontroll.

Song Shan mägi

Song Shan mägi

Okinawa

Sakugawa